Miks üldse on vaja rääkida tulevikuõppimisest ja mis praeguses haridussüsteemis vajaka jääb - selle üle diskuteerisid tänasel Tallinna Ülikoolis (TLÜ) peetud Tulevikuõppimise seminaril Viive-Riina Ruus TLÜ Kasvatusteaduste Instituudist ja Peeter Normak TLÜ Informaatika Instituudist.

Peeter Normaku sõnul püüdsid nad ettekandes välja tuua sellised haridust puudutavad probleemid, mis on olulised, aga ei ole ühiskonnas piisavalt kajastamist leidnud. Näiteks ei tunneta ühiskond vajadust haridussüsteemi oluliseks ümberkujundamiseks. Diskusioon hariduse eesmärkide üle on olematu. Viive-Riina Ruus vaidles siiski vastu – enam ei ole nii, et ainult skandaali puhul pääseb haridusteema meedias löögile, haridusest ja õppimisest räägitakse-kirjutatakse palju. „Aga probleem on selles, et räägitakse üksikküsimustest: väikekoolide sulgemisest, õpetajate palkadest, gümnaasiumi õppesuundadest. Millisel eesmärgil, millise haridusmudeli alusel ümberkorraldused toimuvad, on selgusetu,“ sõnas omalt poolt Viive-Riina Ruus.

Probleemipõhine elu, ainepõhine kool

Ettekandjad tõdesid, et elu on probleemipõhine, kool aga ainepõhine: mida keerulisem probleem, seda erinevamatest valdkondadest teadmisi-oskusi on selle lahendamiseks vaja.
Kool ja tegelik elu on kaks teineteisest lahus olevat maailma, kooliväliselt toimivad õpetajad ja õpilased täiesti erinevates tegevusruumides. Ehk siis veel üks hariduse probleem - kooliõpingute ja tegeliku elu struktuurid ei ole kooskõlalised. Kooli esmaülesanne peaks olema probleemilahendus-oskuste kujundamine. Suures infotulvas on oluline ka õppida õigesti küsima, et vajaliku infoni jõuda.

Õppida elust endast

Kuidas ühitada elus õpitavat koolis õpitavaga? On ju selge, et õppimine ei toimu üksnes koolis, vaid ka sõpradega suheldes, huviringis tegutsedes, suhtluskeskkonnas kontot luues, kasvõi maale vanaema juurde sõites. Viive-Riina Ruus tõdes, et me ei oska integreerida  ja vastastikku võimendada iseeneslikku, kogemata õppimist “elust endast” , mitteformaalset õppimist (huvitegevused, tööl õppimine, enesearendamine) ja õppimist formaalhariduses (koolis, kutse- ja ülikoolis), kusjuures maha kipub jääma formaalhaaridus, kõige vähem lasteaias, kõige rohkem ülikoolis.

Esinejad tõid välja ka probleemi, et haridussüsteem on tasakaalustamata; kõige kriitilisem arenguperiood – väikelapseiga – on kõige vähem toetatud. Samas koolimineku ajaks on laste intellektuaalsed võimed põhiosas juba välja kujunenud.

Mis on probleemide kujunemise põhjused?

- Üldhariduse sisu on kujunenud mehaaniliselt kvantitatiivse laienemise, mitte kvalitatiivse uuenemise teel (dünaamilise ühiskonna tingimustes rakendatakse staatilise ühiskonna haridusmudelit).
- Hariduse arendamiseks vajalik ressurss puudub, st hariduse arendamine ei ole Eesti riigile prioriteetne.
- Vastutust hariduse edendamise eest Eestis ei ole sätestatud ega ole seda keegi endale ka võtnud.
- Eestis puudub hariduse valdkonnas jõuline eestkõneleja (kaasaja Peeter Põld).
- Puudub jagatud visioon hariduse tulevikust, terviklik ja süsteemne lähenemine, elanikkonna „üldmobilisatsioon“ parema hariduse nimel.

Missugused on võimalikud lahendused?

Peeter Normaku sõnul oleks kõige lihtsam, aga ka kõige ebareaalsem lahendus see, kui likvideerida probleemide põhjused. Huvitavaid ja realistlikumaid lahendusi oli ettekandjatel siiski ka pakkuda. Näiteks töötada välja ja käivitada beebitiigri programm ehk siis kuidas toetada nõuannetega väikelapse vanemaid. Miks beebitiiger? Sest tegevus saaks toimuda põhiliselt veebikeskkonnas.

Väga konkreetne oli ettepanek kavandada Euroopa Liidu struktuurifondide 2014-2020 programmi kompleksne haridusuuenduse alaprogramm. Ehk kui seni on investeeritud rohkem betooni, siis järgnevatel aastatel tuleks teha investeering õppimisse. Haridusuuenduse programm peaks muuhulgas hõlmama inimese kogu elukaart; jätkama praegu end õigustanud programme (EDUKO, MOBILITAS jne); soodustama kaasaegsete õpikeskkondade arendamist ja õpimeetodite rakendamist toetavate riist- ja tarkvara ning nende kasutamise metoodikate väljatöötamist, katsetamist ja uurimist kaasaegsete õppimisteaduste raamistikus.

Välja võiks töötada ja käivitada õpetajakoolitusse vastuvõtu hõiveprogrammi: üldhariduskoolis võimekamate õpilaste kaasamine nõrgemate õpilaste juhendamisse ning kooliuuringute läbiviimisse; gümnaasiumilõpetajate õpetajakutseks sobivuse hindamine ning sobivate puhul selle iseloomustuses äramärkimine; kõikidesse bakalaureusetaseme õppekavadesse  kavandada võimalus 24 AP mahuga õpetajakoolituse mooduli läbimiseks ja tagada selle mooduli tipptasemel kvaliteet.

Ja viimane soovitus tulevikuõppimise seminaril esinenud TLÜ õppejõudude Viive-Riina Ruusi ja Peeter Normaku poolt - jätkata Eesti Vabariigi haridusstrateegia 2012-2020 projekti edasiarendamist ja selleteemalist laiapõhjalist arutelu.

TLÜs toimunud Tulevikuõppe seminaril arutleti täna, millised on meie arusaamad õppimisest praegu ja kas tulevikuõppimine tähendab  innovatsiooni ergutavate IT-lahenduste rakendamist, õppimiskultuuri muutumist või teistmoodi ettevalmistust õpetajakutseks.

Ettekande slaidid

Viive-Riina Ruus ja Peeter Normak tulevikuõppe üle arutlemas.